4

heihoo, anette siin pool! ma nüüd kohe ei teagi, millest ma kirjutama peaksin, arvestades seda, et ma blogisin siia viimati neli kuud tagasi ja kuna haljala elu on niikuinii nii kiirelt muutuv, on vahepeal praktiliselt kõik muutunud. kõik inimesed, kõik olemised ja ma usun, et ka mina ja kaisa oleme vahepeal muutunud.

..okei, tegelikult pole eriti midagi muutunud. tõenäoliselt oleks viisakas kõigepealt ära rääkida, kuidas meie suhted inimestega on, sest noh.. muidu jääb kõik lahtiselt õhku rippuma ja see oleks küll inetu lugu.

alustuseks jätsin ma juba jõulude paiku venno maha. ma küll üritasin meie suhet värskena hoida - käisin rohkem talle uksele koputamas, pakkusin end talle suguvõsakokkutulekutele kaasa, kinkisin talle pilte erinevatest kottidest (sest kotikandmise tõttu me ju tutvusimegi) ja jätsin talle koduukse taha silte sõnumitega, kuidas ma teda igatsen ning kuidas ma ootan, et me kord kundasse puhkama minna saaksime - olime seda juba pikalt plaaninud. KUID KÕIGEL ON PIIR. kui inimene iga kord, kui ma ta majast möödun, tuled kustutab ja muust ei hooli, kui oma suguvõsast, siis lõppeb ka minu kannatus. ühesõnaga, ühel päeval, kui ma talle (ta maja juures seistes) helistasin, ja ta ütles, et ei saa rääkida, sest peab oma tädipoegadega twisterit mängima ning hetk hiljem oma toas tuled kustutas, marssisin ma ta majja sisse. ta ema karjus: ''vennot ei ole siin, vennot ei ole siin!'', kuid ma ei hoolinud sellest. läksin üles korrusele venno tuppa ning panin tuled põlema. tuba oli tühi ning vaid teki all oli mügarik. alguses otsisin teda küll veidi aega, kuid siis selgines mu mõistus - haarasin seinalt tulekustuti ning virutasin tekialusele muhule mõnusa kolaka. venno hüppas teki alt kisendades välja ning verd voolas igale poole. ta ema jooksis kohale, puhkes nutma ja kutsus kiirabi. olgu, võib-olla oli tõesti VEIDI äärmuslik ta ninaluu tulekustutiga purustada, kuid see peaks olema õppetunniks kõigile. igatahes sülitasin ma oma nätsu talle peale ja põgenesin, enne kui kiirabi kohale jõudis. ta vanemad tahtsid mu kohtusse kaevata, kuid kui ma lubasin nende jaoks ühiskondlikult kasulikku tööd teha, loobusid nad süüdistusest. mul on selles suhtes vedanud, et peale seda, kui kaisa runnelist lahku läks ning teada sai, et magnar ta ühe teise kaisaga sassi on ajanud, on ta elu suhteliselt tühi olnud, seega oli ta mulle väga tänulik võimaluse eest oma elule uus hoog ja mõte anda. ühesõnaga on ta jõludest saadik venno perekonna peenraid rohimas käinud. tõsi, läbi lume on see küll veidi raskendatud, kuid kaisa maskuliinsus on tänu sellele kõvasti kasvanud ja pole orasheina, millest ta jagu ei saaks.

peale uut aastat istusin rahulikult kirjandusetunnis, kui me järsku terve klassiga akna tagant mingit muusikat kuulsime. tõusime kõik toolidelt ja läksime akna juurde vaatama. isver, kui piinlik see oli. seal seisis venno, triangel käes ja laulis mulle ''all i want for christmas is you''. oh neid emotsioone, mis mind valdasid. loomulikult soovisin ma esimese rekatsioonina aknast välja ronida, teda igale poole patsutada ja temaga uuesti käima hakata, sest see oli ju siiski romantiline tegu. see, kuidas ta käsi vastu suurepäraselt võrdhaarset trianglit tagus, kuidas tal laulmise ajal tahtmatult üks põlv muusika rütmis kaasa nõksus ja kuidas teda absoluutselt ei häirinud, et ta laulmine sidemes nina tõttu veidi inisevalt kõlas. seisin seal, teadmata, mida otsustada. seal ta oli - kõik, millest ma olin kunagi unistanud, kuid kui tauri teda kustukummiga viskas, jõudis mulle kohale, et ta pole siiski minu jaoks. karjusin vennole, et ta on hiljaks jäänud ning jooksin nuttes klassist välja. kõik plaksutasid, kaasaarvatud kaisa, kes terve tunni samuti meie klassis veetnud oli, kuna tal väidetavalt klassile midagi tutvustada vaja oli. mis see oli, ei saanud me kunagi teada, sest ta lihtsalt seisis terve aja vaikides klassi ees.
mõne hetke pärast jooksis kaisa mulle järgi, pakkus mulle snickersit ja mul hakkas parem, nii et läksime tundi tagasi. venno oli muidugi selleks ajaks juba lahkunud ja rohkem ma teda näinud pole.

kuna see lõplikult meie suhte lõpetas, olin ma lõpuks vaba ja sain end täielikult vidrikule pühendada. kui koolipäev läbi sai, helistasingi kohe talle ja ütlesin, et mul oleks vaja temaga kokku saada. vidrik mõistis kohe, milles asi oli, nii et mul polnud midagi selgitadagi vaja - see kõik lihtsalt läks nii nagu läks. meil on päris tore olnud.
päknard oli novembrist alates šveitsis, aga eelmisel nädalal tuli tagasi ja nüüd on asjad natuke allamäge minema hakanud. mitte midagi konkreetset, aga ta lihtsalt tahab kuidagi liiga palju meiega koos aega veeta. ma arvan, et tal on minu suhtes mingid sügavamad tunded, sest ta endiselt üritab igal võimalusel minu ja vidriku suhtlemist takistada. istub alati meie vahele, käib meiega pidevalt väljas ja ükskord, kui me vidrikuga suudlema hakkasime, lendas mulle õun vastu pead. ma küll ei näinud, aga ma olen üpris kindel, et selle viskas vidrik. ja okei, ma saan aru, et ta ei saa ise kokkusattumusi kontrollida, aga minu jaoks on natuke häiriv, et iga kord, kui me vidrikuga end poe taga olevate põõsaste varju sätime, et seal kahekesi salajas olla, juhtub sealt päknard mööda kõndima.

mis puutub kaisasse, siis ta on kuidagi tõsisem viimasel ajal. mitte masendunult tõsine, vaid kuidagi.. asjalikum. ta on hakanud oma aega rohkem sisustama ja veedab suure osa oma päevadest tikke erinevatesse toosidesse ümber tõstes. koolis on ta hinded märgatavalt paranenud ja ta tsiteerib erakordselt palju erinevaid füüsikuid. asi, mis mulle veidi muret valmistab, on see, et kaisale on vist silma jäänud meie kooli geograafiaõpetaja truno, sest ta räägib tema möödudes pidevalt valjendatud häälel sellest, kuidas ta sooviks mõõta maakoore paksust oma jalge all. naljakas mõelda, et seda kõike vaid runneli pärast, kes tundus esimesel kohtumisel väga tore. ..ta kandis ruudulist särki ja me ei aimanud midagi tulemas..
oh, naljakas on see elukene.

Suhteliselt ebanormaalne, et sellel blogil on juba 6 followeri, kui me siia midagi kirjuta. Ostke elu, sest meie oleme selle juba ammu endale soetanud.

Ei mina ega ka Anette pole siia ammu kirjutanud. Mõelnud oleme küll, aga realiseerinud pole.
Ega mulgi palju aega pole. Lähme kohe Anettega Mariusega välja. Räägin hiljem kes ja kus.

Ja me Anettega käime nüüd näiteringis ka. Suvel lähme Austriasse (Anette dream come true) esinema mingisuguse etendusega.
Ja Anette läks kõhutantsu.

wake me up before you go go

oh jummel, kui ammu ma viimati kirjutasin. vahepeal pole tegelikult midagi ERILIST toimunud ja elu on võrreldes varasemaga suhteliselt rahulik olnud, kuni nüüd viimase paari päevani, aga eks asi ongi nii, et just suuremad juhtumised on need, mis mind jälle arvuti taha istuma ja siia kirjutama sunnivad, muidu pole mul igapäevaselt aega arvutit töölegi panna.

kaisa on paras imelik, sest hoolimata sellest, et igati kena poiss nagu seda on magnar, talle igapäevaselt geograafiat õpetada üritab, kaisale erinevate kivimite ning muldade omadusi seletab ja talle isegi kõige kallima raamatupoes leiduva eesti kaardi kinkis, on kaisa tääiesti tuim ja endiselt vaimselt seotud oma runneliga. oleks siis veel tahtlik ükskõikne käitumine, aga ta ei saa ARUGI, et ta magnarile meeldib.

pärknard ja vidrik olevat alles nüüd lähipäevil oma vestluse ära pidanud, aga ma ei tea endiselt, mis teemal. mõlemad vaatasid mind salakavalate nägudega, nii et ma olen suhteliselt kindel, et päknard ütles vidrikule, et ma talle meeldin, et noh.. vidrik eemale tõmmata ja päknard asja kallale asuda saaks. kui me nendega väljas käime, kaovad nad ka pidevalt kuskile ära, nii et ma pean neid kogu aeg otsima. oh neid poisse küll.

vahepeal tehtud pilte ka:

mina ja päknard
mina, kaisa ja magnar (kaisast on minu arvates magnarile nõme niimoodi lootust ka anda vahepeal (nagu siit pildilt näha on) ja siis jälle öelda, et ''ah, jää vait juba oma saksofoni ja gloobustega'')

nägime kaisaga runnelit, niiet kaisa lõi teda ilmselgelt jalaga
ja see tuletas meelde vanu aegu ja fakti, et ma polnudki siia lisanud pilti korrast, kui me kaisa ja runneliga noortekas ja õues käisime

ja runnel tegi nalja. oh, good times.

kuna mul rohkem eriti aega kirjutada pole, siis asun nüüd nädala põhisündmuse juurde. meie kooli tuli kiri, et selles õpivad kaks potensiaalset kuulsate-persoonide-look-a-like-võistluse-favoriiti ehk siis MINA JA KAISA! olime väga šokeeritud. mingid ajakirjanikud tulid kooli ning hull sebimine oli selle ümber. põhimõtteliselt on tegemist võistlusega, kus korraldajad otsivad internetiportaalidest, tänavalt ja kõikjalt mujalt inimesi, kes neile erinevaid staare meenutavad. seejärel võetakse inimestega ühendust ning uuritakse välja, kas nad on nõus osalema võistlustel, kus ei pea põhimõtteliselt tegema muud, kui nägema endale määratud kuulsuse moodi välja ning siis esitama temale midagi omast (lauljad peavad laulma, näitlejad mõnd tema poolt tuntuks mängitud stseeni esitama, sportlased tema moodi oma sportlikke võimeid tõestama jne). igatahes oleme me kaisaga mõlemad väga põnevil ning valmistame juba etteasteid ette. mina janis joplinina laulan tõenäoliselt ''piece of my heart'' ja kaisa george michaelina ''wake me up before you go go''.


kaisa on tegelikult viimasel ajal suhteliselt ebasotsiaalne, sest koduarest vist mõjus talle mingil moel. ta lihtsalt ei oska enam inimestega korralikult suhelda. igal vahetunnil jookseb ta esimese asjana vetsu, lukustab end kabiini ning kui ma lähen küsima, mis toimub, siis ta lihtsalt kriibib seina ja loobib vetsupaberit mulle pähe. teda on rohkelt tabatud katsetelt kanda 34 suuruses jalatseid ja ühel päeval oli tal kolm kinnast käes.
oh kuidas ma küll teda aidata saaksin..?

Love is in the air

Tere. Sain oma netikasutamiseõiguse natukene varem tagasi, sest mu vanematel hakkas siiski natuke hale vaadata mind.. terved päevad voodis lebotamas ja inetut bettyt vaatamas.
Igatahes täna oli koolipäev, oo joy! Ootasin, et keegi tuleks ÕE ust lahti tegema, kui järsku Runnel puhvetist tuli, minu ees seisma jäi ning ütles, et ta luges blogi ja tal on väga kahju, et ma midagi säärast tema pärast läbi pean elama ning.. KALLISTAS MIND!
RUNNEL! KUI SA SEDA KA PRAEGU LOED, SIIS TEA, ET SA EI PUUTU MIND ENAM KUNAGI! SA ISEGI EI VAATA MU POOLE JA KUI MA LEIAN SIND ENDALE LÄHEMAL KUI KOLM MEETRIT, SIIS SA SURED!

Kui see vahejuhtum välja arvata, oli kool täna isegi päris meeldiv, kuna Magnar tuli meile külla. Tegelikult tuli ta koos oma mõne kooli õpilasega siia mälumängu mängima ning hüppas ka Õpilasesinduse toast läbi. Muidugi ta ei teadnud, et me seal oleme, aga ta ei julgenud kuskile mujale pöörduda, et küsida, kust ta geograafia õpetaja leiaks, et tema gloobuseid vaadata.
Suur oli üllatus, kui tema käsi, kampsun ja peanupp uksest sisse hüppasid.
Tegelikult ma lugesin just sel ajal sedasama blogi, Anette eelmist postitust ja ta tuli vaatama, mida ma loen ning läks näost täiega punaseks, kuna ees oli täpselt see koht, kus Anette arutles teemal ''kes kellele meeldib''.
Magnar pani mulle käe õlale, ütles ''jah, see on tõsi'' ja jooksis toast välja, ise karjudes ''MA TULEN HILJEM TAGASI, MÄLUMÄNG HAKKAB KOHE PIHTA!'' Tagasi ta tuligi ning ma vaatasin, et ta on tegelikult päris ilus ja võib-olla olekski mul aeg mõtted Runnelist natukene kõrvale visata.
Lähengi nüüd paari minuti pärast Magnariga õue ning hiljem noortekasse.

Anettel oli täna seljas lilla kleit. Iseenesest oli ilus, aga poole päeva pealt avastasime me kõik, et see on tal tagurpidi seljas, aga seda talle ei öelnud. Muidugi ütles seda talle hoopiski ajalooõpetaja, kes oma.. kõiges pikkuses Anette ette seisis ja mainis ''Anette, sul on ju kleit valesti seljas''. Anette jooksis kohe wc'sse seda ümber pöörama, meie aga (Mina, Magnar, Kadi ja Kuldar) naersime keset koridori nii, et kõigil olid silmad märjad.
Noh ja muidugi ka see, et ta normaalselt trepist alla sööma kõndida ei saanud, kuna kõik poisid selle all seisid. Nii ta siis seisiski ühe koha peal ja ootas kuni kella helisemiseni ning söök jäigi vahele. Vaene Anette.. :(

rebelliousness

tol õhtul, kui vidrik tuli, sai meil päris palju nalja, kuigi see oli jälle nii kaua aega tagasi, et ma ei mäletagi sellest õieti midagi. igatahes tuli ta siia ja vaatasime mingit filmi muinas-egiptuse kohta. peale seda tuli vitsule hea idee erinevaid tantse harjutada, nii et õpetasin talle karajaani ja reilenderit, tema mulle omakorda jenkat ja padespanni. samal ajal, kui me kahekesi läbi maja jenkatasime, helistas keegi mulle. jooksin telefonini ja olin imestunud, kui nägin, et helistajaks oli kaisa. vastasin läbi naeru, aga kaisa röökis mulle telefoni, et ma võiksin ükskord normaalseks hakata, sest tal olevat minuga tõsist juttu rääkida vaja. lasin vidrikul ''karulaane jenka'' vaiksemaks keerata ja kaisa rääkis mulle, et ta oli politseis. olin šokeeritud ja ilmselgelt palusin kaisal endale selgitada, mis juhtus. tuli välja, et ta oli runnelist lahkumineku pärast endiselt nii masendunud, et kaotas täielikult mõistuse. kõigepealt oli ta juba kell seitse õhtul oma vanemad roppudesse kohtadesse saatnud, koduukse pauguga kinni löönud ja haljala vahele mässama läinud. kõigepealt ostis ta mitu pudelit alkoholiga kalja ja kui mõistis, et selle mõju ei väljendu muus kui lõhkemahakkavas põies, jõi ära pool korgitäit lauaviina. alkoholivõõrale inimesele nagu kaisa sellest siiski ka piisas, et mõneks ajaks teadvus kaotada. kui ta lõpuks keset ööd ärkas, liikus bussijaama, kus oli päris palju rahvast. kaisa lõi bussijaama jalaga, mille peale kõik ümberolevad isikud plaksutasid. kaisa, saanud sellest inspiratsiooni ning julgust, sülitas bussijaama põrandale ja joonistas markeriga kahele kuulutusele suguelundid. tema teekond jätkus sellega, et ta varastas vallamaja pargi puude küljest nöörid, millega oli varem kinnitatud reformierakonna plakat ''ma *süda* haljalat!'' (ning mis teadupärast samuti mõni aeg tagasi ära varastati). kell kaks öösel olevat politsei kaisat koolitrepil pikutamas näinud, punased nöörid püksitaskust välja lohisemas, mille peale ta ilmselgelt politseijaoskonda toimetati. no ja kui kaisa mulle kogu selle loo vihaselt ette vuristanud oli, ise veel veidi purjus olles, läksime me vidrikuga talle järgi. ta lubati suhteliselt varsti minema ja tulime kõik kolmekesi minu juurde, sest koju me kaisat ilmselgelt sellises olukorras viia poleks saanud.

järgmisel hommikul helistas kaisa ema mulle ja küsis, ega ma temast midagi ei tea. äratasin kaisa üles ja palusin tal koju minna, mida ta ka tegi. olles vahepeal õppetunni saanud, vabandas ta vanemate ees, kuid ta pandi sellest hoolimata kaheks nädalaks koduaresti, seega pole ta eriti palju väljas käia saanud ning ühtlasi on tal ka arvutikeeld, mistõttu pole ta ka blogi kirjutanud.

vennost nii palju, et me käisime päknardi ja magnariga tema maja õuntega loopimas, sest ta on igavene lollakas. kui ta mõtleb, et ma ei näe, et ta päevad läbi kardinate vahelt piilub, ega ma ei tea, et ta tegelikult suguvõsakokkutulekutel pole, siis MÕELGU UUESTI! ühesõnaga ei suhtle me ka temaga enam, igavene värdo.

magnar ja päknard käivad peaaegu igapäevaselt noortekas ning on tõsiselt näha, et magnarile kaisa meeldib. ükspäev võttis ta spetsiaalselt tema jaoks kaasa oma suurima gloobuse, et kaisale näidata, kus mongoolia asub, aga kaisa on endiselt oma runnelimõtetes niivõrd kinni, et ei suuda seda absoluutselt hinnata. kõik, mis ta magnarile tema seletuste peale vastas, oli: ''runnel oleks seda palju naljakamalt õpetanud.''
päknardi puhul tundub mulle see-eest, et talle meeldin mina. iga kord, kui me vidrikuga väljas oleme, tahab ka päknard meiega tulla, trügib pidevalt minu ja vidriku vahele kõndima ning kui ma ükspäev mainisin, et mul külm on ja vidrik mulle seepeale oma kampsunit pakkus, hüüdis päknard kiirelt, et ka temal on väga külm ning krabas riideeseme endale, ilmselgelt selleks, et meil vidrikuga igasugune side puuduks. vidrik ütles isegi, et päknard olevat temaga millestki rääkida tahtnud, nii et nad pidid täna või homme või millalgi kokku saama. tõotab tulla dramaatiline jutuajamine, miks muidu ütles päknard, et ta eelilstaks, kui ma seal juures ei viibiks.

ühesõnaga on elu raske, aga lohutan end sellega, et mitte vaid mulle. alati, kui ma kellegagi kaisa majast mööda kõnnin, koputab kaisa vaikselt aknale, surub nina vastu klaasi ja näitab meile paberilipikuid, kuhu ta lauseid kirjutab, et meiega suhelda. ilmselgelt ei näe me ühtegi kirja lugeda, niiet noogutame lihtsalt iga kord haletsusest pead, tõstame pöidlad püsti ja naeratame. nukker, et inimestest alkoholismi tulemusena sellised vared saavad. lihtsalt nukker..

Minu klassil oli täna rets ja ka Runnel oli üks retsijatest ja ta viskas mind munadega ja valas mulle sooja piima pähe.

Kuradi jobu!!!!!!!!!!!