4

heihoo, anette siin pool! ma nüüd kohe ei teagi, millest ma kirjutama peaksin, arvestades seda, et ma blogisin siia viimati neli kuud tagasi ja kuna haljala elu on niikuinii nii kiirelt muutuv, on vahepeal praktiliselt kõik muutunud. kõik inimesed, kõik olemised ja ma usun, et ka mina ja kaisa oleme vahepeal muutunud.

..okei, tegelikult pole eriti midagi muutunud. tõenäoliselt oleks viisakas kõigepealt ära rääkida, kuidas meie suhted inimestega on, sest noh.. muidu jääb kõik lahtiselt õhku rippuma ja see oleks küll inetu lugu.

alustuseks jätsin ma juba jõulude paiku venno maha. ma küll üritasin meie suhet värskena hoida - käisin rohkem talle uksele koputamas, pakkusin end talle suguvõsakokkutulekutele kaasa, kinkisin talle pilte erinevatest kottidest (sest kotikandmise tõttu me ju tutvusimegi) ja jätsin talle koduukse taha silte sõnumitega, kuidas ma teda igatsen ning kuidas ma ootan, et me kord kundasse puhkama minna saaksime - olime seda juba pikalt plaaninud. KUID KÕIGEL ON PIIR. kui inimene iga kord, kui ma ta majast möödun, tuled kustutab ja muust ei hooli, kui oma suguvõsast, siis lõppeb ka minu kannatus. ühesõnaga, ühel päeval, kui ma talle (ta maja juures seistes) helistasin, ja ta ütles, et ei saa rääkida, sest peab oma tädipoegadega twisterit mängima ning hetk hiljem oma toas tuled kustutas, marssisin ma ta majja sisse. ta ema karjus: ''vennot ei ole siin, vennot ei ole siin!'', kuid ma ei hoolinud sellest. läksin üles korrusele venno tuppa ning panin tuled põlema. tuba oli tühi ning vaid teki all oli mügarik. alguses otsisin teda küll veidi aega, kuid siis selgines mu mõistus - haarasin seinalt tulekustuti ning virutasin tekialusele muhule mõnusa kolaka. venno hüppas teki alt kisendades välja ning verd voolas igale poole. ta ema jooksis kohale, puhkes nutma ja kutsus kiirabi. olgu, võib-olla oli tõesti VEIDI äärmuslik ta ninaluu tulekustutiga purustada, kuid see peaks olema õppetunniks kõigile. igatahes sülitasin ma oma nätsu talle peale ja põgenesin, enne kui kiirabi kohale jõudis. ta vanemad tahtsid mu kohtusse kaevata, kuid kui ma lubasin nende jaoks ühiskondlikult kasulikku tööd teha, loobusid nad süüdistusest. mul on selles suhtes vedanud, et peale seda, kui kaisa runnelist lahku läks ning teada sai, et magnar ta ühe teise kaisaga sassi on ajanud, on ta elu suhteliselt tühi olnud, seega oli ta mulle väga tänulik võimaluse eest oma elule uus hoog ja mõte anda. ühesõnaga on ta jõludest saadik venno perekonna peenraid rohimas käinud. tõsi, läbi lume on see küll veidi raskendatud, kuid kaisa maskuliinsus on tänu sellele kõvasti kasvanud ja pole orasheina, millest ta jagu ei saaks.

peale uut aastat istusin rahulikult kirjandusetunnis, kui me järsku terve klassiga akna tagant mingit muusikat kuulsime. tõusime kõik toolidelt ja läksime akna juurde vaatama. isver, kui piinlik see oli. seal seisis venno, triangel käes ja laulis mulle ''all i want for christmas is you''. oh neid emotsioone, mis mind valdasid. loomulikult soovisin ma esimese rekatsioonina aknast välja ronida, teda igale poole patsutada ja temaga uuesti käima hakata, sest see oli ju siiski romantiline tegu. see, kuidas ta käsi vastu suurepäraselt võrdhaarset trianglit tagus, kuidas tal laulmise ajal tahtmatult üks põlv muusika rütmis kaasa nõksus ja kuidas teda absoluutselt ei häirinud, et ta laulmine sidemes nina tõttu veidi inisevalt kõlas. seisin seal, teadmata, mida otsustada. seal ta oli - kõik, millest ma olin kunagi unistanud, kuid kui tauri teda kustukummiga viskas, jõudis mulle kohale, et ta pole siiski minu jaoks. karjusin vennole, et ta on hiljaks jäänud ning jooksin nuttes klassist välja. kõik plaksutasid, kaasaarvatud kaisa, kes terve tunni samuti meie klassis veetnud oli, kuna tal väidetavalt klassile midagi tutvustada vaja oli. mis see oli, ei saanud me kunagi teada, sest ta lihtsalt seisis terve aja vaikides klassi ees.
mõne hetke pärast jooksis kaisa mulle järgi, pakkus mulle snickersit ja mul hakkas parem, nii et läksime tundi tagasi. venno oli muidugi selleks ajaks juba lahkunud ja rohkem ma teda näinud pole.

kuna see lõplikult meie suhte lõpetas, olin ma lõpuks vaba ja sain end täielikult vidrikule pühendada. kui koolipäev läbi sai, helistasingi kohe talle ja ütlesin, et mul oleks vaja temaga kokku saada. vidrik mõistis kohe, milles asi oli, nii et mul polnud midagi selgitadagi vaja - see kõik lihtsalt läks nii nagu läks. meil on päris tore olnud.
päknard oli novembrist alates šveitsis, aga eelmisel nädalal tuli tagasi ja nüüd on asjad natuke allamäge minema hakanud. mitte midagi konkreetset, aga ta lihtsalt tahab kuidagi liiga palju meiega koos aega veeta. ma arvan, et tal on minu suhtes mingid sügavamad tunded, sest ta endiselt üritab igal võimalusel minu ja vidriku suhtlemist takistada. istub alati meie vahele, käib meiega pidevalt väljas ja ükskord, kui me vidrikuga suudlema hakkasime, lendas mulle õun vastu pead. ma küll ei näinud, aga ma olen üpris kindel, et selle viskas vidrik. ja okei, ma saan aru, et ta ei saa ise kokkusattumusi kontrollida, aga minu jaoks on natuke häiriv, et iga kord, kui me vidrikuga end poe taga olevate põõsaste varju sätime, et seal kahekesi salajas olla, juhtub sealt päknard mööda kõndima.

mis puutub kaisasse, siis ta on kuidagi tõsisem viimasel ajal. mitte masendunult tõsine, vaid kuidagi.. asjalikum. ta on hakanud oma aega rohkem sisustama ja veedab suure osa oma päevadest tikke erinevatesse toosidesse ümber tõstes. koolis on ta hinded märgatavalt paranenud ja ta tsiteerib erakordselt palju erinevaid füüsikuid. asi, mis mulle veidi muret valmistab, on see, et kaisale on vist silma jäänud meie kooli geograafiaõpetaja truno, sest ta räägib tema möödudes pidevalt valjendatud häälel sellest, kuidas ta sooviks mõõta maakoore paksust oma jalge all. naljakas mõelda, et seda kõike vaid runneli pärast, kes tundus esimesel kohtumisel väga tore. ..ta kandis ruudulist särki ja me ei aimanud midagi tulemas..
oh, naljakas on see elukene.