rebelliousness

tol õhtul, kui vidrik tuli, sai meil päris palju nalja, kuigi see oli jälle nii kaua aega tagasi, et ma ei mäletagi sellest õieti midagi. igatahes tuli ta siia ja vaatasime mingit filmi muinas-egiptuse kohta. peale seda tuli vitsule hea idee erinevaid tantse harjutada, nii et õpetasin talle karajaani ja reilenderit, tema mulle omakorda jenkat ja padespanni. samal ajal, kui me kahekesi läbi maja jenkatasime, helistas keegi mulle. jooksin telefonini ja olin imestunud, kui nägin, et helistajaks oli kaisa. vastasin läbi naeru, aga kaisa röökis mulle telefoni, et ma võiksin ükskord normaalseks hakata, sest tal olevat minuga tõsist juttu rääkida vaja. lasin vidrikul ''karulaane jenka'' vaiksemaks keerata ja kaisa rääkis mulle, et ta oli politseis. olin šokeeritud ja ilmselgelt palusin kaisal endale selgitada, mis juhtus. tuli välja, et ta oli runnelist lahkumineku pärast endiselt nii masendunud, et kaotas täielikult mõistuse. kõigepealt oli ta juba kell seitse õhtul oma vanemad roppudesse kohtadesse saatnud, koduukse pauguga kinni löönud ja haljala vahele mässama läinud. kõigepealt ostis ta mitu pudelit alkoholiga kalja ja kui mõistis, et selle mõju ei väljendu muus kui lõhkemahakkavas põies, jõi ära pool korgitäit lauaviina. alkoholivõõrale inimesele nagu kaisa sellest siiski ka piisas, et mõneks ajaks teadvus kaotada. kui ta lõpuks keset ööd ärkas, liikus bussijaama, kus oli päris palju rahvast. kaisa lõi bussijaama jalaga, mille peale kõik ümberolevad isikud plaksutasid. kaisa, saanud sellest inspiratsiooni ning julgust, sülitas bussijaama põrandale ja joonistas markeriga kahele kuulutusele suguelundid. tema teekond jätkus sellega, et ta varastas vallamaja pargi puude küljest nöörid, millega oli varem kinnitatud reformierakonna plakat ''ma *süda* haljalat!'' (ning mis teadupärast samuti mõni aeg tagasi ära varastati). kell kaks öösel olevat politsei kaisat koolitrepil pikutamas näinud, punased nöörid püksitaskust välja lohisemas, mille peale ta ilmselgelt politseijaoskonda toimetati. no ja kui kaisa mulle kogu selle loo vihaselt ette vuristanud oli, ise veel veidi purjus olles, läksime me vidrikuga talle järgi. ta lubati suhteliselt varsti minema ja tulime kõik kolmekesi minu juurde, sest koju me kaisat ilmselgelt sellises olukorras viia poleks saanud.

järgmisel hommikul helistas kaisa ema mulle ja küsis, ega ma temast midagi ei tea. äratasin kaisa üles ja palusin tal koju minna, mida ta ka tegi. olles vahepeal õppetunni saanud, vabandas ta vanemate ees, kuid ta pandi sellest hoolimata kaheks nädalaks koduaresti, seega pole ta eriti palju väljas käia saanud ning ühtlasi on tal ka arvutikeeld, mistõttu pole ta ka blogi kirjutanud.

vennost nii palju, et me käisime päknardi ja magnariga tema maja õuntega loopimas, sest ta on igavene lollakas. kui ta mõtleb, et ma ei näe, et ta päevad läbi kardinate vahelt piilub, ega ma ei tea, et ta tegelikult suguvõsakokkutulekutel pole, siis MÕELGU UUESTI! ühesõnaga ei suhtle me ka temaga enam, igavene värdo.

magnar ja päknard käivad peaaegu igapäevaselt noortekas ning on tõsiselt näha, et magnarile kaisa meeldib. ükspäev võttis ta spetsiaalselt tema jaoks kaasa oma suurima gloobuse, et kaisale näidata, kus mongoolia asub, aga kaisa on endiselt oma runnelimõtetes niivõrd kinni, et ei suuda seda absoluutselt hinnata. kõik, mis ta magnarile tema seletuste peale vastas, oli: ''runnel oleks seda palju naljakamalt õpetanud.''
päknardi puhul tundub mulle see-eest, et talle meeldin mina. iga kord, kui me vidrikuga väljas oleme, tahab ka päknard meiega tulla, trügib pidevalt minu ja vidriku vahele kõndima ning kui ma ükspäev mainisin, et mul külm on ja vidrik mulle seepeale oma kampsunit pakkus, hüüdis päknard kiirelt, et ka temal on väga külm ning krabas riideeseme endale, ilmselgelt selleks, et meil vidrikuga igasugune side puuduks. vidrik ütles isegi, et päknard olevat temaga millestki rääkida tahtnud, nii et nad pidid täna või homme või millalgi kokku saama. tõotab tulla dramaatiline jutuajamine, miks muidu ütles päknard, et ta eelilstaks, kui ma seal juures ei viibiks.

ühesõnaga on elu raske, aga lohutan end sellega, et mitte vaid mulle. alati, kui ma kellegagi kaisa majast mööda kõnnin, koputab kaisa vaikselt aknale, surub nina vastu klaasi ja näitab meile paberilipikuid, kuhu ta lauseid kirjutab, et meiega suhelda. ilmselgelt ei näe me ühtegi kirja lugeda, niiet noogutame lihtsalt iga kord haletsusest pead, tõstame pöidlad püsti ja naeratame. nukker, et inimestest alkoholismi tulemusena sellised vared saavad. lihtsalt nukker..