teadlased

alustuseks sooviksin vabandada pika pausi eest blogikirjutamises, on lihtsalt väääääääga palju tegemist olnud. ma isegi ei mäleta, millest me viimati kirjutasime.

igatahes vahepeal juhtus nii palju, et kaisa ja runnel läksid lahku, sest runnel ütles kaisale, et talle meeldin mina. samal õhtul tuli ta(runnel, mitte kaisa) minu juurde. ma olin just pesust tulnud ja pidžaamas ja unine ja isegi rätik oli nagu mingi torbik peas ja järsku, kell üheksa õhtul, keegi lihtsalt helistas uksekella. tegin ukse lahti ja seal seisis runnel, kes oli mu väljanägemisest üpris šokeeritud. kutsususin ta sisse, istusime minu toas ja ta rääkis mulle, mis neil kaisaga toimus ja mis. no.. mis ma talle tema arvates vastama oleksin pidanud? me vennoga peaaegu käisime juba ju! igatahes kuna kaisa on mu sõber, tundsin ma kohustust runneli peale vihane olla, seega karjusin ma ta peale veidi. okei, tegelikult päris pikalt ja seda katkestas vaid kaheminutiliste vahedega emme sissehüppamine minu tuppa, et küsida, ega me teed või küpsist ei taha.
kui ma karjumise lõpetasin, saatsin runneli minema ja mina ega kaisa pole kumbki temaga siiamaani sõnagi vahetanud.

vennoga oli.. nojah. ma ei tea. ta käib kogu aeg suguvõsakokkutulekutel, see on veidi kahtlane juba. eelmisel nädalal oli tal neid näiteks kaks tükki, üle-eelmisel neli. iga kord, kui ma teen ettepaneku imagot või a-st ü-ni mängida, ütleb ta, et ta ei saa, sest tal on kas suguvõsa kokkutulek või huvibotaanikute kogunemine. samas alati, kui ma tema majast mööda kõnnin, tõmmatakse järsku tema toas kardinad ette ja tuli kustub ära. veider.
see-eest on meil vidrikuga tore. eile õhtul, kui ma pesust tulin, rätiku just pähe keerasin ja ennast voodisse kerra tõmbasin, karjus keegi alt korruselt, et mulle on külaline. lasin ta üles saata ja oligi vidrik. temagi oli mu väljanägemisest šokeeritud, kuid sai sellest kiirelt üle, niiet mängisime monopoli ja vaatasime telekat. ta õpetas mulle ajalugu ka veits, sest noh.. ta on mingi ajaloo riikliku olümpiaadi mitu aastat järjest võitnud, nii et paremat õpetajat oleks raske tahta. järgmisel päeval tõi ta oma väikese venna ka kaasa, nii et mängisime kolmekesi.. mingeid asju ja tore oli. nägime aknast kaisat ka, kes parajasti mu majast mööda kõndis ja mingi teel lebava kivi otsa komistas, pikali kukkus ja kolm meetrit roomates edasi liikus.

ja uute inimestega seoses käis noortekas mingi.. ma ei tea, mis organisatsioon, aga igatahes olid seal kaks üliilusat poissi, kes jäid tookord veidi kauemaks noortekasse ja tulid järgmisel päeval ka. nad ei ela haljalas ega rakveres, aga kuskil siin suht lähedal igatahes. ühe nimi on magnar ja teine on päknard. magnar on viisteist aastat saksofoni mänginud, kogub gloobuseid ja käib rahvatantsus. ma lootsin ta ümber veenda, et ta haljalas rahvatantsus käima hakkaks, aga ma ei tea, kas see õnnestub.
päknard tegeleb astronoomiaga, nii et tal on kodus suur teleskoop ja ta lubas mind endale varsti külla ka kutsuda. välja näevad mõlemad ilusad, aga päknard on minu arvates veits kenam, sest noh.. tal on lõualohk ja on muidu ka lahe.
aga selle üritusega seoses, kus me neid kohtasime, oli täiega naljakas see, kuidas kõik läksid korra toast välja, sest kaisa ütles, et tal on vaja üht asja kohendada. kui me tagasi ruumi sisenesime, oli kaisa poole kehaga aknast väljas, jalad toas, pea alaspidi ja rinnahoidja rippus pluusi varrukast välja. oh teda ja tema viise.

päknard ja magnar pidid homme meie kooli uurima tulema ja vidrik lubas täna mulle külla tulla. kell saab juba palju, varsti peakski jõudma. vennol on täna kahjuks ristikheina leheteadusuuringud.