nonii

elu on meil haljalas viimasel ajal põnev. alustades muidugi sellest, et kaisa igavene haige stalker on ning mind ja vennot jälitamas käis. osta elu, ausõna. igatahes sealt maalt muutus midagi vist natukene või ma ei tea ka, sest me vennoga oleme saanud nüüd teiste inimestega kuidagi vabamalt olla. meil pole mingit hullu suhet ega midagi, aga niisama on ka tore. imelik on ainult see, et iga kord kui ma kaisa ja runneli juuresolekul vennost räägin, hakkab runnel teda maha tegema. julgen arvata, et kaisa ei suuda kõiki ta soove täita ja vajadusi rahuldada, sest ükski endaga rahulolev inimene ei õiendaks teistega nii palju. no nüüd ta oli vahepeal igatahes soomes, nii et sain temast mõneks ajaks rahu vähemalt, aga homme peaks ta juba koolis olema.

vahepeal on huvitavat juhtunud nii palju, et haljalas on päris palju käinud venno rakveresõber vidrik, kes on ka päris ilus. ta on selline veidi nohiklik sassis juustega ketsikandjatüüp, aga niiii niii ilus. okei, me kaisaga sellest nagu eriti rääkida ei julge, aga me mõlemad jõudsime arusaamale, et vidrik on nii vennost, kui runnelist ilusam.
ta on päris tark, on mitu aastat järjest ajaloo-olümpiaadidel kõrgetele kohtadele tulnud, lõpetas põhikooli ainult viitega ja kõik muu selline, aga tal on vist just seda loomulikku intelligentsi päris palju, sest õppimisele ta minuteada küll väga palju ei keskendu.
igatahes käis ta mul eile külas ja me mängisime sõnamängu, mille ta paari punktiga võitis. küpsetasime mingi päris maitsva koogi ja lõpuks mängisime monopoly, mille võitsin mina. kaisa ei saanud ilmselgelt tulla, sest tal oli vaja kodus emoda ja runnelit igatseda. venno ei tulnud ka, sest ta oli kuskil suguvõsakokkutulekul. no meil vidrikuga sai igatahes nalja ja ta õpetas mind pea peal seisma ka, mis oli vist aasta suurim feil minu poolt.

põnev on, väga põnev.